Päkapikud:D

Järjekordselt on saabunud see tore aeg, kus lapsed niiiiiiiii hea meelega õhtul magama lähevad ja hommikul jooksusammul ärkavad... Mida täna päkapikk tõi:D

Andreas on koguaeg sellest suurt rõõmu tundnud. Tal hakkasid päkad käima juba esimestel jõuludel... ja nüüd käivad Adrianil ka:) Kuigi ma ei saa 100% öelda, et pisike sellest aru saab, aga ta teab küll, et köögiaknal papu seest saab midagi head. Ta istub hommikul elutoa vaibale ja vaatab akna poole ja siis viin talle selle papu ja oh seda rõõmu:D

Ka mina olen sel aastal tubli olnud niiet igal hommikul ootab ka mind üllatus:D

Poisid!

Nii tore on vaadata kuidas nad kahekesi mängivad. Küll peitust ja autodega... Nad saavad nii hästi läbi ja kui Andreas kodus on siis pisike on kohe teistsugune... Muudkui käib Andreasel järgi nagu ootaks käsklust, et mida järgmiseks teeme:D

Peale mu Milanos käiku on pisike ka issikas. Eile sain siis esimest korda peale reisi poisi ööunne. Ma lihtsalt nagu ei oskaks seda enam... Issi teeb ju teisiti ja minu meetod ei sobinud enam, niiet issi õpetas emmet kuidas pisike tuleb tuttu panna:D

Eile olin tubli ja tõstsin magamistoa ümber... Nüüd on seal palju rohkem ruumi liikumiseks ja kujundus on ka palju parem. Kogu elamises tegin suurpuhastuse.

Poistele meeldib hirmsasti lumi ja pisi oli kelguga sõitmisest vaimustuses:) Õigemini sõitis ta snowtubeiga... Täna lähme mäest alla ka laskma. Muidu läheb lumi enne ära kui me kelgutama saame:D

...Koolitus/Loeng...

Käisime Almariga väiksel koolitusel ´´Lapse käitumine ja vanemlik mõju``. Loengut pidas siis phsühholoog Elen Kihl. Loengu korraldas lasteaed ja kõik soovijad said seda tasuta kuulamas käija.

Mida meile siis räägiti? Toodi välja põhjused, miks lapsed halvasti käituvad, mis neid mõjutab. Räägiti erinevatest vanemlikkuse tüüpidest ja kuidas nad lastele mõjuvad. Õpetati, kuidas tuleb lastele oma soove selgitada, kuidas lapsi karistada ja premeerida. Pikemalt arutati ka käitumisprobleeme lasteaias.

Meie arust oli ikka väga asjalik ja hea koolitus. Lõpus küsisime abi ka meid vaevavates küsimustes ja saime ka neile lahenduse. Oleme väga-väga rahul. Kodus arutasime mida teisiti tegema hakkame jne. Olen nii õnnelik, et mul on mees, kes viitsib ja tahab sellistel üritustel käija ja koos minuga lapsi kasvatada. Koostöö:))

Meie pisikesi hoidis sel ajal minu ema. See oli siis esimene kord, kui mu ema meil lapsi hoidis. Adriani ta polegi hoidnud enne. Nad said ilusti hakkama ja tundus, et Adrian on lõpuks mu ema kartusest üle saanud.

...Milano...

Startisime 13nov kella nelja ajal. olin suht ärev ja autos ikka nutsin- niii raske oli kodust lahkuda! Paar viperust tuli ka muidugi. Lätis peatas politsei auto ja hoidis meid 30minutit kinni enne kui trahvi välja kirjutas. Tänu sellele lugesime närviliselt kilomeetreid ja soovisime, et kell aeglasemalt käiks. Lennujaama jõudsime napilt ja lennukile jooksime... See oli tiba koomiline kah- 7naist tormavad läbi lennujaama oma suurte kottide ja kontsaklõbina saatel:D Meid vaadati nagu hulle:)

Lennuki start oli muidugi elamus omaette... Kõrvad läksid lukku ja seest läks õõnsaks... Aga lahe- iga kell läheks uuesti lennukiga sõitma:D Maandumine oli lihtsam, kuna vaatasime ju samal ajal aknast linna siis ei märganudki õhurõhu muutust. Langemine on palju parem kui tõus.

Milanosse jõudsime tiba enne südaööd- pidime ju lennujaamast veel bussiga ligi 1h sõitma. Hotelliga meil ka vedas- kuna koht mille bronnisime oli täis siis majutati meid paremasse hotelli, niiet super!!! Väga ilus hotell oli:) Käisime korra pubis ka õhtul kuid väsimus oli peal ja läksime hotelli tuttu.õ

14nov käisime ligi 8h mööda linna ringi. Mulle väga meeldisid need vanaaegsed majad ja rõdud- igal korteril on rõdu ja kõik rõdud on kaunistatud erinevate puude ja põõsaste ja lilledega... Kõik oli nii roheline ja ilus:) Väga ilus linn! Käisime siis katedraali vaatamas- nii meeletult suur on see ikka... Üheltki pildilt ei saa aru kui suur see päriselus on, seda lihtsalt peab ise nägema! Peatänaval käisime ja tegime 3 kohustuslikku ringi, mis õnne pidi tooma ja head rasedust jne jne. Lossis käisime ka ära ja seal oli nii palvav, et pingi peal võis päikest võtta... Poosetasime päris kaua seal:) Peale seda käisime söömas. Pizza oli ikka totaalselt teise maitsega kui Eestis... Ja siis proovisime ka lahtise jäätise ära- ei mäletagi mis sorte ma võtsin aga enam mitte kunagi ei taha ma lahtist jäätist- õudne kui magus see oli ja maitse polnud üldse hea... jube,jube,jube. Hotelli jõudes (kella 5paiku õhtul) lihtsalt kukkusime voodisse ja tegime uinaku.

Õhtul läksime kallile Dianale külla! Diana mees tuli meile järgi ja ülimalt tore oli tema jutustda, niiet saime ikka korralikult naerda:D Ikka päris kaua sõitsime enne kui kohale jõudsime. Oh ja mu kulla-kallis Dianake... Nii hea oli sinuga rääkida ja Cris on nii asjalik ja vaatas nii armsalt altkulmu meid alguses:) Pisike armas nõpsik:D Oleks tahtnud palju rohkem teiega aega veeta... Loodan, et kui Eestisse tuled siis tulete meile ka külla:)

Õhtul käisid teised neiud väljas söömas ja kui meie hotelli jõudsime siis alumine korrus juba magas... Meie toanaaber aga oli veel üleval ja jutustasime natuke ja siis jäime ka magama.
15nov ärkasime väga vara ja läksime kohe linnapeale. Seekord siis shoppasime kah:) Sain endale polo ja dressika. Milano mood pole päris mulle sobiv- enamus asjad läigivad! Aga igaüks sai endale midagi ja kõik olid rahul:)

Lennujaamast ostsin Andreasele pisikese bike. Ta oli selle üle väga õnnelik:) Ja siis saabus kõige ilusam hetk. Kui lennuk tõusis ja päevavalguses kogu seda ilu nägin- erinevaid linnu ja alpisid... maailm on ikka väga-väga ilus ja ülevalt saab sellest veel kõige paremini aru... Kui kaardil on alpid pisike triip siis tegelikkus on ikka absoluutselt erinev... Ja oma mehele tegin pilte pilvedest... Kui reisule läksin siis ta ütles, et ikka pilvedest ülevaltpoolt ka pilti teeks:P Päikeseloojang on ka kirjeldamatult ilus lennukist vaadates...

Riiast hakkasime kohe koju sõitma ja kella poole 11ks öösel olingi kodus tagasi. Mu kallis mees ootas mind küünlavalgel... Rääkisime poole ööni... Ma ikka niii igatsesin oma poiste ja mehe järgi. Arvan, et seepärast ei suudnuki reisist niisuurt rõõmu tunda kui teised.

Mis oli siis Milanos teisiti? Liikluskultuur on seal olematu ja parkimine samamoodi- ei suunatulesid, ei hoolita foorist... pargitakse sinna kuhu auto seisma jääb, kasvõi keset teed... meeletu... Mehed signaalitasid igal nurgal ja saatsid õhusuudlusid. Toit on hoopis teise maitsega muidugi. Ahjaa, esimesel hommikul kohvikus hommikukohvi juues tehti mulle nii armsasti kompliment- kui kohvi eest maksma hakkasin siis müija vaatas mulle sügavalt silma ja ütles, et mul on niiiiiiiiiiii ilusad silmad:P... Ja kui õues kohvitasime siis käis muudkui ukse pealt piilumas:D

Kokkuvõttes mulle väga meeldis see reis ja kindalsti tahaks uuesti minna aga siis juba koos oma perega ja ikka pikemaks ajaks...

Pildid panen ma orkutisse, kui keegi peaks huvi tundma:D

Lutisaaga...

Enne Adriani sündi ostsime 2sinist lutti... Üks neist ei meeldinud talle üldse ja see kadus kuidagi ära kohe. Teine läks koledaks ja vahetasime välja.
Selle luti kaotas Almar ära kui mu töö juurest poistega koju jalutas. Öö otsa pisike nuttis ja üldse magada ei saanud- nii tähtis oli ikka lutt. Poiss oli siis 7kuune. Mina arvasin, et aitab küll siis lutist aga kuna pisile see kuidagi raske oli siis ostsime järgmisel päeval uue luti.
Käisime tormi rannas vaatamas, et kui kõrgele vesi juba tõusnud on. Kärust tõstsin pisi mina välja ja siis oli lutt suus tal, kuid kui Almar ta autosse pani, enam lutti polnud!... Ostsime rimist jälle uue!
Ja eile kadus ära viimane lutt- kokku on siis 5lutti olnud!!! Viimase kadumine oli eriti müstiline. Käisin jalutamas ja tulin tuppa- pisike magas edasi ja lutt oli tal suus. Kui ta ärkas võtsin tal luti suust ja riided seljast ja panin need kõik kärru nagu alati. Kui õhtu kätte jõudis ja oli vaja pisi tuttu panna läksin lutti võtma ja seda polnud! Otsisime tund aega lutti ja ei leidnuki... Almar ütles, et toob poest ruttu uue aga kuna ma ikkagi juba ammu tahtsin lutist lahti saada siis ei lubanud minna. Olime veendunud, et nüüd tuleb ikka mitu magamatta ööd... Aga pisike üllatas meid ja jäi kohe ilma lutita magama ja terve öö magas:D... Ju ta oli nüüd valmis sellest loobuma:) Ja me oleme nii rahul, et lutti enam pole:) Loodan, et mingit tagasilööki ei tule ja järgmiseks lõpetame täielikult tilapudeli kasutamise.

Meie Armastus...

Iga päev, kui mu kallis Mees tööle läheb, ma igatsen ta järgi... nagu ta oleks juba nädal aega ära olnud. Ja kui ta koju tuleb tõusevad mul ihukarvad püsti ja kananahk tuleb peale... Nii häppi olen...

Ma pole siiamaani oma Mehesse veel ära armunud... Ikka veel suudab ta mind üllatada ja endasse armuma panna...

Iga päev ütleme mitu korda Ma-Armastan-Sind ja kui ta tööl on siis helistame mitu korda... Mina põhiliselt selleks, et lihtsalt ta häält kuulda.

Uskumatu, et oleme juba pea 6a koos olnud... Ikka veel tundub nagu alles saime tuttavaks ja juba on meil 2last ja isegi pulmad pidasime maha... 6aastat... Ja ikka veel ma armun...

Loodan, et see tunne ei lähe kunagi üle!!!

Teater...

Nüüdseks on välja kujunenud nii, et Almar käib Andreasega rattastega sõitmas ja siis käivad nad koos ujumas ja mängivad koos autodega ja muidugi õpetab issi pojale ka arvutimänge (seda siis minu kiuste vist, kuna mina arvan, et selleks on veel väga-väga vara). Arvutisse pääseb poiss aga väga harva ja loodan, et see nii jääbki- vähemalt niikauaks kuni ta koolis käima hakkab, aga ka siis ei tahaks ma, et ta internetti ära kaoks.

Mina mängin Adrianiga vb natuke rohkem kui Andreasega. Õpetan pisile kuidas mingi mänguasjaga ringi käija jne ja muidugi matkib Andreas mind ja õpetab ka Adriani:) Kuna Andreas lasteaias juba õpib igasugu asju siis mina olen see, kes teda kodus õpetab. Meil on nö töövihikuid, mida koos täidame jne. Koos mängime ka erinevaid lauamänge ja kaarte. Peale Adriani sündi on Andreas aidanud mul ka süija teha- tükeldab vorsti kastmesse jne.

Me käisime ka teatris... Niiii tore oli ja poisile väga-väga meeldis. Suviti käime vabaõhu etendustel ja eks sealt see pisik talle külge hakkas- muidugi on lasteaias ka palju etendusi. Vaatasime ´´ Reinuvader Rebas´´. Etendus oli väga hea ja sain palju naerda.

Mind üllatas teatris see, et kui kunagi oli teater koht kuhu mindi pidulikes riietes, siis nüüd olid lapsed dressi ja potastega ja kaasaarvatud täiskasvanud, kes oleks nagu tänavalt sisse karanud. Minu jaoks on teater endiselt koht, kuhu ma kunagi teksadega ei lähe ja kurb oli vaadata lihtsalt. Mingi hetk tundsin, et ma oleks nagu ära eksind ja valesse kohta sattunud...

Samas, mis siin ikka imestada. Kunagi olid ka klubid kohad kuhu mindi end nö näitama ja pandi ikka ilusad riided selga ja meik näkku... Nüüdseks on ka klubid täis dressides ja potastes inimesi. Tegelikult ega ma täpselt ei teagi, miks see mind nii väga häiris aga jah... kurb ikkagi...