Oma...

Oma kodu... Kui väike alles olin siis tihti unistasin, et mul on oma kodu ja teen köögis süüa ja siis kutsun perekonna lauda ja sööme kõik koos...
Nüüd siis tuli see kõik uuesti meelde! Kokkasin köögis ja mees koos suurema pojaga oli õues- nad tegid selle aasta lumeinimest:) Aknatagant kostus naeru ja kilkeid tükk aega...
Ma siiani ehmatan vahest kui pisike köögis ringi kõnnib, kuigi ta juba üle kuu aja ju mööda tube ringi ajanud... Aga köögis on kuidagi teisiti. Oled seal omas mõtetes ja äkki keegi krabab sul püksisäärest ja hakkab oma juttu ajama:)
Nii tore on kui sul on pere... Alati on kellegagi rääkida ja midagi koos teha. Andreas on viimasel ajal avastanud mõmmi-aabitsa kust ta siis sõnu kokku loeb- suudab juba 3tähelisi sõnu kokku veerida, nii tubli ikka. Adrianil on omad toimetused ja lemmiktegevuseks on issil käest kinni hoides mööda tuba kõndida- ta võib seda kogu päeva teha. Ja oh seda kisa kui issi oma käe julgeb ära võtta ja omi asju teha!
Igatahes sain siis söögi valmis ja kutsusin kõik sööma... Seekord pidime aga pisiga kahekesi sööma kuna mehed ei saanud nii ruttu oma lumemeest valmis. Siiski on meil suht nagu traditsiooniks saanud õhtuti kella 19 ajal koos õhtust süüa. Nädalavahetustel ja puhkuste ajal sööme ka hommikust kõik koos. Nii ootan juba seda aega, kui pisike ka oma tarka juttu lauataga ajama hakkab:D
Nii imelik kui see ka pole, aga minu jaoks on pered, kes suudavad koos ühe laua taga süüa nagu ideaalne pere... Ma oma ema-isa-õdede-vennaga nagu eriti ei saa kuna jutt läheb alati poliitikale ja muudele maailma asjadele ja lõpuks ei jõua enam nii kõvasti karjuda, et keegi sind kuuleks ja mindakse laiali- erinevatesse tubadesse... Niiet lapsena mul eriti ei õnnestunud perega ühise lauataga istuda... Siiralt loodan, et oma poegade ja mehega saaksime koos istuda ka siis kui lapsed juba suured ja ise oma perekonda juba looma hakkavad. Eks näis mis see eluke meile toob! Aga ma olen 100% kindel, et mina olen loodud pereinimesena... Ma ei oskaks üksi vast mitte midagi oma eluga peale hakata... Seepärast hindangi oma pere väga kõrgelt ja üritan ka oma vanematega häid suhteid hoida... Elu on ilus, kui sul on kellele loota ja kellega õhtul koos telekat vaadata ja kelle kaissu pugeda... Jumaldan oma meesperet:D

Adrian Alger 1aastane...

Ja ongi juba 1aasta möödunud... Mis ta ära õppis selle ajaga?

Esimesed 3kuud polnud aega magadagi, kuna nii palju oli vaadata:)
5kuuselt tulid esimesed 2hammast... Pöörama hakkas ennast kõhult-selili ja vastupidi.
6kuuselt hakkas pisike istuma.
7kuuselt roomama. Tulid ka selgelt sõnad- emme, issi, mäm-mäm ja tähh e. aitähh
9kuuselt seisma tugede najal ja käputama.
10kuuselt tegi esimesed sammud, kuni 3sammu.
Ja 11kuuselt hakkas ta käima:)

Nüüd on ta üks tuuseldis, kes kogu päeva ringi sebib... Meie väike rõõmupallike:D

...Elu...

Meiega juhtus üks põnev ja lahe asi... (seda täpsustama ei hakka) Peale seda olen hakanud oma elu hoopis teistmoodi võtma. Olen rahul oma eluga ja ei kiirusta kuhugi.
Eelmine aasta oli nii kiire... Muudkui rassisime ringi ja koguaeg ootasin millal Adrian üht või teist asja tegema hakkab... Lapsed saavad ideaalselt läbi ja nende jaoks on vanusevahe väga hea (hetkel vähemalt)- mängivad koos ja Andreas hoiab teda nagu oma last:D (minu jaoks on see fenomenaalne kuidas üks 4a poiss saab nii asjalik ja hooliv olla tite suhtes, kes muudkui talt asju ära võtab ja sikutab jne.)
Veel uskumatum on see kuidas Andreas muutus peale Adriani sündi... Enne oli ta sihuke tuisupea ja lärmas ja tuuseldas mööda elamist ringi. Nüüd ta on palju rahulikum ja see kuidas ta koguaeg meile räägib, et ta peab suur venna olema ja ei tohi pahasid asju teha muidu venna teeb ka ja siis ta on paha poiss... Meie ei ole talle seda öelnud ega temaga teistmoodi käituma hakanud, ta lihtsalt muutus. Veel üks armas asi on see, kuidas Andreas pehmel ja armsal häälel Adrianile maailmasju lahti seletab... awww
Jumaldan oma kahte pojakest... Imelik on see, et ma pole siiani täielikult üle saanud kohmetusest mis mul Andreasega on- peale pisi sündi ei suutnud ma oma silmi uskuda kui Andreas palatisse asutus... Ta oli nii suur:O olin ju harjunud, et ta mu pisike pesamunake ja korraga oli ta nagu hiiglane... Praegugi on teda tibake imelik sülle võtta- nagu ei oskaks enam:)
Aeg läheb ikka tõesti väga kiirelt edasi...

Meie pisi polegi enam nii pisi:D

Adrian hakkas käima 30detsember:D oh seda rõõmu... kirjeldamatult õnnelikud oleme!!!

Täna oleme üle pika aja pisiga 2kesi kodus ja kõik mängud ja tegemised on kohe teistmoodi... Adrian mõtles ka uue mängu välja- nimelt mina pean toa ühes otsas istuma ja tema siis käib diivani ja minu vahet ja kui kukub siis ajab diivani najal end uuesti püsti:D nii tubli on ta ikka...

Kuidas siis uus aasta tuli...

31sel sõitsime tartu, tegime sürgaveres ka peatuse ja soovisime vanaemale head vana-aasta lõppu. Tartus käisime lõunakeskuses ja siis läksime mehe õe ja õemehe juurde- neil maja linnast väljas.

Sel võtsime uue aasta vastu ja kõik oli superlahe... Magasime saunamajas, käisime saunas ja vannis... Suurem poja sai koeraga õues joosta ja mürada... Pisiga oli raske kuna nii hästi ei käi veel ja käru jäi meil koju... Aga supper! Kadedaks tegi see koht- kõik oli nii ilus ja puhas jne jne. Suvel lähme siis pikemalt sinna puhkama:D

Lapsed jäid kell 21 juba tuttu. Ise olime 2ni üleval ja 12ajal vaatasime õues ikka rakette ka. Ise jäime väga rahule kõigega ja raske oli sealt ära tulla- veel enam, et nad ise ka soovisid, et me kauemaks jääks:D

!sel hakkasime pealelõunat tagasi liikuma ja jällegi käisime vanaema juures läbi- seekord siis ikka olime külas ka natuke:) Koju jõudime kella 7ajal õhtul... Väga tore oli kõik ja nüüd üks põhjus juures, miks suve ootame:)