Ralli Selveris:D

Meie selveris käik:D

Kuna mõlemad poisid tahavad ju selle autokorviga sõita siis võtsime mõlemad autokorvi, et lastel ikka hea oleks. Poodi läksime vaid vorsti ostma:D ja kimasime seal poes nende 2 autoga ringi. Kuna ralliässad nagu oleme, hakkasime üksteisest mööda kimama- poistel oli ju nalja kui palju sellest- ja siis nö kogematta ka rammisime üksteise autosid... Oh kuidas see poistele meeldis ja endalgi võttis naeru suule:D Ka poemüüijad ei suutnud meid tõsiste nägudega vaadata:)

Usun, et ega rohkem meid sinna selverisse ei lasta ja pannakse pildid ka ustele, et hoidke hulludest eemal:D

Suvi on ikka kiire aeg küll...

Oh kui kiirelt ikka aeg läheb... Oleme tõesti viimasel ajal nagu oravad rattas ja niiiiiii palju on vaja veel teha:O

Vahepeal oleme mitu korda käinud Viljandis. Tahtsime ka järvele vesirattaga sõitma minna, aga pisike väsis nii ära, et jääb järgmiseks korraks. Oma taba vaatasime ka üle ja oh üllatust, see juba rooste minemas:D Järgmine kord lähme lööme ta läikima jälle:D

Käisime külas oma uutel sõpradel, kellega tutvusin haiglas olles- ta oli siis noorima tütrega haiglas... Neil on 2tütart:) Ja vanemad lapsed meil siis üheealised:) Igatahes on neil nii meeletult ilus kodu ja nad ise on nii lahedad inimesed, et oleme väga rõõmsad, et tuttavaks saime:D

Poisid said oma tuppa lõpuks nari. Mõlemale väga meeldib nende uus voodi. Ja kuigi kartsin hirmsasti, et pisike ei maga seal vaid hakkab muudkui välja ronima, pidin tõdema, et poiss jääb naris sama rahulikult magama kui võrekas jäi:) Ju on harjumus juba nii suur:D Almar tegi siis nari tibake ümber- pani alumisele voodile ka ääre ette, et pisike välja ei kukuks.!

Randa oleme ka see suvi juba tervelt 2korda jõudnud:) Ujuma veel ei kipu, kuna vesi külm meie jaoks veel. Käime siis päikest võtmas ja lapsed mängivad oma kühvlite ja ämbritega:D

Eile käisid meil kauged külalised- Diana oma perega... Nii vaffa oli ja ootame neid tihedamini külla;D Kallid teile ja ootame pilte:)

Ootame juba kannatamatult, millal meile ameerika autoga külla tullakse:) See on nüüd väga otsene vihje Kadri-Annile ja tema lastele ja mehele:)

Täna on jälle üks ilus suvepäev ja plaanime varsti randa minna... Eks jõuan mingi aeg jälle siia kribama, ise loodan, et enne suve lõppu:D

Kõige kohutavam nädal meie elus...

Jaanipäev... sõitsime Tartusse mehe õe juurde. Pidasime plaani, et mis kell liha grillima hakkame, kui äkki... Adrian tõmbas mänguhoos pähkli kurku. Raputasime ja koputasime teda tükk aega. Poiss läks ikka täitsa siniseks vahepeal:( Ja siis hakkas ta oksendama ja peale seda sõi ja jõi. Arvasime, et kõik korras. Poissi kuulates, aga saime aru, et see pole möödas. Nimelt ta hingas teistmoodi ja kuidagi vilises. Sõitsime Tartusse (meheõde elab ligi 30km Tartust), et lasta poiss üle vaadata haiglas. Almar tegi hirmsaid möödasõite, et ikka kiiremini haigla saada- kartsime tohutult, et poiss ei saa hingata.
Haiglas selgus siis see õudus... poisil oli pähkli tükk kopsus... olin tükk aega shokis... Kuidas see küll sinna sai? Pandi meid muidugi haigla kohe. Poole ööni tehti erinevaid uuringuid ja ka järgmisel päeval käisime uuringutel teises haiglas.
Kolmanda päeva hommikul oli bronhoskoopia- sondiga käidi kopsus, poiss oli narkoosis. Nii jube oli see hetk kui pidin süles teda hoidma ja ta narkoosi pandi, nagu sült oli ta. Ja siis tund aega paanitsemist ooteruumis... Lõpuks tuli arst, kes ütles, et ei näinud pähklit, aga kopsust tõmmati palju sekreeti välja, et pähkel võis ka selle sees olla. Läksin opisaali poissi silitama, et ta üles ärkaks. Ta toibus narkoosist üle 2tunni... Nii raske oli pisaraid tagasi hoida, kuid tundsin, et pean tugev olema ja kogu haiglas oldud aja jooksul ei nutnud ma poisi ees, vaid omaette kui pisike tudus...
Muidugi peale seda protseduuri algas pikk õudus. Poisi kõri oli ärritatud ja läks nii paiste, et 2päeva ja ööd istusin temaga voodis ja hoidsin püsti, sest pikali olles hakkas ta lämbuma kohe... Jubedaim oli see, et oli nv ja kui ta olekski päris lämbuma hakanud, poleks keegi teda aidata suutnud, kuna nv pole ju arste haiglas... see oli nii jube teadmine, et võttis kogu une ja muudkui kussutasin oma pisikest... (praegu kirjutades ei suuda pisaraid tagasi hoida, nii valus on tagasi mõelda). Peale protseduuri poiss oksendas palju ja pähkel võis ka siis välja tulla.
6 ja 7 päev olid palju paremad. Poiss oli enda moodi, jooksis ja naeris ja mängis. Saime ka uusi sõpru endale ja käisime mängutoast-mängutuppa.
7päeval lasti meid koju, kuna kopsupilt oli täitsa korras. Muidugi oli kojulaskmise hind kõrge- pidime aurutaja ja hulganisti rohte ostma, aga olime väga rõõmsad, et koju saame. Kui välja kirjutati ja õues poiss autot nägi, siis hakkas nutma ja jooksis autosse oma tooli ja hoidis kraplikult kinni, et tema sealt enam ära ei tule:)
Esimesed 4 päeva ma vaid nutsin, ei söönud, ei joonud, ei olnud eriti kontaktivõimeline- vaid arstidega suhtlesin ja kui pisike üleval oli siis temal hoidsin tuju üleval. Almar käis iga päev meid vaatamas ja tema rinnal siis nutsin muidugi kõige rohkem. Kõige julmem oli vaadata kuidas su last muudkui torgitakse ja ta ei saa ju aru miks nii tehakse... 6päeval suutis mu ämm mind nutma ajada... Ta helistas, et mulle öelda- mis ema ma selline olen, et oma lapsele pähklit annan?- arvake ära, kas ma ei tunne end selles süüdi, iga päev, iga tund, iga minut kirusin end ja vihkasin end... siiamaani tunnen end süüdi, kuigi ka arstid lohutasid- ta oleks võinud ka küpsise või mille iganes kurku tõmmata, ta on ju laps. Ükski lohutus pole piisav...
Kuna meil nüüd 3toaline korter siis öösiti me väga ei maga, kuna käime Almariga vaheldumisi poissi kuulamas. Hirm on nii suur...