...Elu...

Meiega juhtus üks põnev ja lahe asi... (seda täpsustama ei hakka) Peale seda olen hakanud oma elu hoopis teistmoodi võtma. Olen rahul oma eluga ja ei kiirusta kuhugi.
Eelmine aasta oli nii kiire... Muudkui rassisime ringi ja koguaeg ootasin millal Adrian üht või teist asja tegema hakkab... Lapsed saavad ideaalselt läbi ja nende jaoks on vanusevahe väga hea (hetkel vähemalt)- mängivad koos ja Andreas hoiab teda nagu oma last:D (minu jaoks on see fenomenaalne kuidas üks 4a poiss saab nii asjalik ja hooliv olla tite suhtes, kes muudkui talt asju ära võtab ja sikutab jne.)
Veel uskumatum on see kuidas Andreas muutus peale Adriani sündi... Enne oli ta sihuke tuisupea ja lärmas ja tuuseldas mööda elamist ringi. Nüüd ta on palju rahulikum ja see kuidas ta koguaeg meile räägib, et ta peab suur venna olema ja ei tohi pahasid asju teha muidu venna teeb ka ja siis ta on paha poiss... Meie ei ole talle seda öelnud ega temaga teistmoodi käituma hakanud, ta lihtsalt muutus. Veel üks armas asi on see, kuidas Andreas pehmel ja armsal häälel Adrianile maailmasju lahti seletab... awww
Jumaldan oma kahte pojakest... Imelik on see, et ma pole siiani täielikult üle saanud kohmetusest mis mul Andreasega on- peale pisi sündi ei suutnud ma oma silmi uskuda kui Andreas palatisse asutus... Ta oli nii suur:O olin ju harjunud, et ta mu pisike pesamunake ja korraga oli ta nagu hiiglane... Praegugi on teda tibake imelik sülle võtta- nagu ei oskaks enam:)
Aeg läheb ikka tõesti väga kiirelt edasi...