3aastat

Me oleme oma korteris elanud nüüdseks juba 3aastat. Kui sisse kolisime hakkasime kohe uurima panipaiga kohta, mis asub meie korteris- elutoa ja magamistoa vahel. Lootsime selle ära osta, et siis poisile oma tuba teha (siis oli meil ju ainult Andreas). Paraku too mees ei soovinud müüa.
Mingi aastake tagasi kolis see mees aga ära ja tulid uued omanikud. Lasime neil nö sisse elada ja paari kuu möödudes läksime nendega rääkimas. Alguses öeldi kohe ei. Kui hiljem jälle käisime uurimas siis anti juba tibake lootust. Lahendus oli siis see, et pidime neile teise panipaiga muretsema.
Peale pikka uurimist saime teada, et ühel mehel on mitu panipaika. Sain tema numbri ja helistasin. Kuna ta soomes tööl siis ütles, et tuleb läbi kui pärnu jõuab. Pärnu tuli ta eelmine nv. Istusime just õues ja siis tuli juttu kohe ajama. Ja kujutate ette ,ta andis selle panipaiga meile lihtsalt niisama... uskumatu:O Pidime selle siis ise tühjaks vedama- tal oli seal ehitusmaterjale jne. Viisime talle tänutäheks üsna kalli pudeli konjakit, mille üle tal väga hea meel paistis olevat:)
Paar päeva tagasi sai siis see ruum korda ja läksime nö vahetust tegema. Too naine oli suht pessimistlik ja kuna peremeest kodus polnud jäi kõik lahtiseks. Olin suht lootuse kaotanud ja masendus hakkas tulema... Täna aga tulid nad ise meile ja ütlesid, et teeme siis vahetuse ära:O meeletu õnn... Nii uskumatuna tundub see, et tõesti nüüd 3a hiljem saamegi lõpuks selle ruumi ja saame poistele TÄITSA OMA TOA... Andreas soovib seda juba ammu.
Nüüd ei jõua ära oodata millal seda ruumi korrastama hakkame ja millal sellest tuba saab:D

Ja mis kõige lahedam- meie ju saame ka nüüd täitsa oma toa:P