Kõige kohutavam nädal meie elus...

Jaanipäev... sõitsime Tartusse mehe õe juurde. Pidasime plaani, et mis kell liha grillima hakkame, kui äkki... Adrian tõmbas mänguhoos pähkli kurku. Raputasime ja koputasime teda tükk aega. Poiss läks ikka täitsa siniseks vahepeal:( Ja siis hakkas ta oksendama ja peale seda sõi ja jõi. Arvasime, et kõik korras. Poissi kuulates, aga saime aru, et see pole möödas. Nimelt ta hingas teistmoodi ja kuidagi vilises. Sõitsime Tartusse (meheõde elab ligi 30km Tartust), et lasta poiss üle vaadata haiglas. Almar tegi hirmsaid möödasõite, et ikka kiiremini haigla saada- kartsime tohutult, et poiss ei saa hingata.
Haiglas selgus siis see õudus... poisil oli pähkli tükk kopsus... olin tükk aega shokis... Kuidas see küll sinna sai? Pandi meid muidugi haigla kohe. Poole ööni tehti erinevaid uuringuid ja ka järgmisel päeval käisime uuringutel teises haiglas.
Kolmanda päeva hommikul oli bronhoskoopia- sondiga käidi kopsus, poiss oli narkoosis. Nii jube oli see hetk kui pidin süles teda hoidma ja ta narkoosi pandi, nagu sült oli ta. Ja siis tund aega paanitsemist ooteruumis... Lõpuks tuli arst, kes ütles, et ei näinud pähklit, aga kopsust tõmmati palju sekreeti välja, et pähkel võis ka selle sees olla. Läksin opisaali poissi silitama, et ta üles ärkaks. Ta toibus narkoosist üle 2tunni... Nii raske oli pisaraid tagasi hoida, kuid tundsin, et pean tugev olema ja kogu haiglas oldud aja jooksul ei nutnud ma poisi ees, vaid omaette kui pisike tudus...
Muidugi peale seda protseduuri algas pikk õudus. Poisi kõri oli ärritatud ja läks nii paiste, et 2päeva ja ööd istusin temaga voodis ja hoidsin püsti, sest pikali olles hakkas ta lämbuma kohe... Jubedaim oli see, et oli nv ja kui ta olekski päris lämbuma hakanud, poleks keegi teda aidata suutnud, kuna nv pole ju arste haiglas... see oli nii jube teadmine, et võttis kogu une ja muudkui kussutasin oma pisikest... (praegu kirjutades ei suuda pisaraid tagasi hoida, nii valus on tagasi mõelda). Peale protseduuri poiss oksendas palju ja pähkel võis ka siis välja tulla.
6 ja 7 päev olid palju paremad. Poiss oli enda moodi, jooksis ja naeris ja mängis. Saime ka uusi sõpru endale ja käisime mängutoast-mängutuppa.
7päeval lasti meid koju, kuna kopsupilt oli täitsa korras. Muidugi oli kojulaskmise hind kõrge- pidime aurutaja ja hulganisti rohte ostma, aga olime väga rõõmsad, et koju saame. Kui välja kirjutati ja õues poiss autot nägi, siis hakkas nutma ja jooksis autosse oma tooli ja hoidis kraplikult kinni, et tema sealt enam ära ei tule:)
Esimesed 4 päeva ma vaid nutsin, ei söönud, ei joonud, ei olnud eriti kontaktivõimeline- vaid arstidega suhtlesin ja kui pisike üleval oli siis temal hoidsin tuju üleval. Almar käis iga päev meid vaatamas ja tema rinnal siis nutsin muidugi kõige rohkem. Kõige julmem oli vaadata kuidas su last muudkui torgitakse ja ta ei saa ju aru miks nii tehakse... 6päeval suutis mu ämm mind nutma ajada... Ta helistas, et mulle öelda- mis ema ma selline olen, et oma lapsele pähklit annan?- arvake ära, kas ma ei tunne end selles süüdi, iga päev, iga tund, iga minut kirusin end ja vihkasin end... siiamaani tunnen end süüdi, kuigi ka arstid lohutasid- ta oleks võinud ka küpsise või mille iganes kurku tõmmata, ta on ju laps. Ükski lohutus pole piisav...
Kuna meil nüüd 3toaline korter siis öösiti me väga ei maga, kuna käime Almariga vaheldumisi poissi kuulamas. Hirm on nii suur...