Alustame algusest....

Avastasin, et ei olegi siia kirjutanud meist, et kes me siis ikkagi oleme?

Meie suurem silmarõõm on Andreas Agmar, kes on sündinud 30 jaanuar 2004a. Andreas on siis 4a juba ja käib lasteaias. Ta on väga aktiivne ja tugeva iseloomuga poiss:D Ta on iseloomult rohkem issi moodi!

Meie pisem silmarõõm on Adrian Alger, kes on sündinud 13 jaanuar 2008a. Adrian on hetkel 8kuune ja on emmega kodus. Ta on samuti väga aktiivne poiss ja tundub, et iseloom on hullem kui suuremal pojal:) Ta on iseloomult rohkem minu moodi!

Mõlemad pojad on väiluselt issi moodi... Ja mul on selle üle ääretult hea meel:P

Mina olen Age, sündinud 27 august 1985a. Eks kõik teavad milline ma olen:P

Meie suurim silmarõõm on Almar, sündinud 6 veebruar 1983a. Ja me armastame teda nii nii palju:D

Meie 2 nägime üksteist esimest korda 17 aprill 2003a. Järgmisel päeval sai siis musitatud ja seda loeme siis oma suhte alguspäevaks! 20 aprill 2003a eostasime Andrease ja siiani oleme olnud nagu sukk ja saabas:P
Meie pulmad toimusid täpselt 5a peale suhte algust ehk siis 18 aprill 2008a:D

Ma ei tea miks üldse selle blogi tegin, aga samas on mulle alati meeldinud kirjutada ja olen ikka päris palju laule ja luulet ja niisama jutte... Vaatame siis mis sellest saab:P

5a jagu pilte läinud hetkega....

Mu kallis abikaasa muutis arvutis mineid värke ja tahtis kustudada paari pilti ja voilaa kustutas kõik kogu my dokumentsi ära koos kogu meie piltidega.... oehhh... nutt...

Mälupulgal on Adriani pildid kuni 4kuuni ja Andreasest ka pilte ja Meie Pulmapildid on kah seal.... aga see on kõik, mis meil 5a ette on näidata:(.... Kõik lasteaia pildid ja kõik üritused kus käinud oleme jne jne kõik on läinud... kõik...


Kunagi ei pidanud ma pilte tähtsaks, aga mul tekkis oma pere suhtusin neisse juba teisiti.... Ja nüüd nutan... meelehetlikult, kuna tunnen nagu minult oleks midagi küljest ära tõmmatud....

Kodu, Lapsed, Mees, Töö ja Minu Keha

Oehh... pole üldse aega, et kirjutada siia...

Vahepeal oleme üsna palju liikunud- käime ikka mitu korda päevas jalutamas ja külas on palju käidud ja meil on külalised käinud:D...
Töö võtab ka muidugi oma osa... Kui enne lasin poisil omaette mängida ja sain ise arvutis istuda siis nüüd, kuna tööl käin, kasutan maksimaalselt seda aega, mil lastega kodus olen ja mehega... Mängime hästi palju ja isegi pisiga on meil juba omad mängud:D
Mehega on natuke raske... Tunnen, et meil pole piisavalt aega üksteise jaoks... Kogu päeva mässame lastega või oleme tööl ja õhtul pole enam jaksu ... paljud asjad jäävad rääkimatta ja no telefoni arved on ikka suuremad kui enne:P
Üldiselt oleme meie eluga praegu väga rahul- ainult ööpäevas võiks rohkem tunde olla:D


Ja meie pisike pisike pojake... Ta ajab end põlvedele ( siiani on madalroomet teinud vaid) ja harjutab ka end istuli keerama (roomates siis keerab kuidagi külje ja istub, kuid pole end veel päris sirge seljaga istuma ajanud- Kuidagi lõsakil hoiab end:D)...

Morme eeskujul tehtud test:D

Life:	9
Mind:	8.4
Body:	9.1
Spirit:	7.6
Friends/Family:	7.9
Love:	9.1
Finance:	8.2

Minu elu on lill:D

Jalutuskäigud...

Kui me kõik õhtul koos oleme siis käime alati kui võimalik jalutamas... Nii tore on koos perega jalutada:) Andreas muudkui seletab igasugu maailma asju ja küsib vahest sihukesi imelikke asju:D

Eile käisime õhtul rannas jalutamas. Jeerum kui külm oli... Andreas sai kõvasti joosta, kiikuda ja ronida:) Me jalutasime mööda promenaadi ja jutustasime igasugu asju. Nii ilus õhtu oli... Loodan, et selliseid õhtuid tuleb mu elus veel väga palju... Pisipojal tuli ööuni peale niiet pool jalutskäiku magas tema maha:D


Mul on ikka nii vedanud oma meesperega...

Pisipoja...

Meie pisike roomas täna:) Päris roomamine veel polnud- ta tõmbas kätega ja jalgadega lükkas ka aga kõtu oli veel vastu maad... Aga nüüd on algus tehtud ja ega päris roomamine enam kaugel ole...:D


Mis selle kõik veel nii eriliseks tegi oli see, et me mõlemad- Issi ja Mina- nägime seda:) Mitte kumbki meist ei jäänud sellest ilma:D


Oleme ikka nii õnnelikud...



Täna tuleb suurepärane päev!!!:D

Mõtisklusi oma elust

Kõik on korras tegelikult, aga tunnen sihukest masendust... Lihtsalt nutta tahaks:(

Tahaks juba elamise ära vahetada- suuremat kodu oleks vaja... Ja on niipalju asju, mida mul vaja oleks, kuid meil pole võimalik neid muretseda praegu...

Vihkan oma keha... Kaal jäi seisma jälle ega taha langeda... oeh... Tunnen end paksu ja koledana... Ja kõige hullem on mu rinnapartii- nõme, nõme, nõme... Miks ei võinud minu rinnad väiksemaks minna peale imetamist:(... Tahan oma keha tagasi saada... Miks ma pidin neid nõmedaid pille üldse proovima hakkama... nutt

Mul on väga tubli meespere... Nad muudkui arenevad ja saavutavad erinevaid eesmärke... Aga kuhu jään mina??? Toetan neid ja torgin tagant... Aga, kes mind tagant utsitab ja toetab? Millal mina saan hakata omi eesmärke saavutama???

Ma tunnen, et mu elu seisab... Tean jah, et liialdan... Aga nii ma tunnen hetkel!!!


Mis ma ikka siin halan... Nagu mu mees mulle piisavalt tõestanud on siis temaga ei saa elu seista ja temaga juhutb alati häid asju ja ta suudab kõik mu probleemid lahendada... Meie probleemid... Oleme alati olnud väga majanduslikult mõtlevad inimesed ja kõik eesmärgid saavutanud... Lihtsalt viimasel ajal on tema eesmärgid aga meie omasid pole... Küll tuleb ka nende kord ja saame uue suurema kodu ja mina hakkan ka järgmine aasta uuesti õppima ja omi eesmärkide poole püüdlema:)

Nüüd sai kõvasti halatud ja tundub, et suudan jälle oma elu positiivselt võtta... Ja seda kõike tänu mu Ideaalsele Abikaasale... Lõppkokkuvõttes on mul ju meeletult vedanud, et olen endale sellise Mehe leidnud ja Temaga 2 üliarmast ja toredat Pojakest saanud...