Mõtisklusi oma elust

Kõik on korras tegelikult, aga tunnen sihukest masendust... Lihtsalt nutta tahaks:(

Tahaks juba elamise ära vahetada- suuremat kodu oleks vaja... Ja on niipalju asju, mida mul vaja oleks, kuid meil pole võimalik neid muretseda praegu...

Vihkan oma keha... Kaal jäi seisma jälle ega taha langeda... oeh... Tunnen end paksu ja koledana... Ja kõige hullem on mu rinnapartii- nõme, nõme, nõme... Miks ei võinud minu rinnad väiksemaks minna peale imetamist:(... Tahan oma keha tagasi saada... Miks ma pidin neid nõmedaid pille üldse proovima hakkama... nutt

Mul on väga tubli meespere... Nad muudkui arenevad ja saavutavad erinevaid eesmärke... Aga kuhu jään mina??? Toetan neid ja torgin tagant... Aga, kes mind tagant utsitab ja toetab? Millal mina saan hakata omi eesmärke saavutama???

Ma tunnen, et mu elu seisab... Tean jah, et liialdan... Aga nii ma tunnen hetkel!!!


Mis ma ikka siin halan... Nagu mu mees mulle piisavalt tõestanud on siis temaga ei saa elu seista ja temaga juhutb alati häid asju ja ta suudab kõik mu probleemid lahendada... Meie probleemid... Oleme alati olnud väga majanduslikult mõtlevad inimesed ja kõik eesmärgid saavutanud... Lihtsalt viimasel ajal on tema eesmärgid aga meie omasid pole... Küll tuleb ka nende kord ja saame uue suurema kodu ja mina hakkan ka järgmine aasta uuesti õppima ja omi eesmärkide poole püüdlema:)

Nüüd sai kõvasti halatud ja tundub, et suudan jälle oma elu positiivselt võtta... Ja seda kõike tänu mu Ideaalsele Abikaasale... Lõppkokkuvõttes on mul ju meeletult vedanud, et olen endale sellise Mehe leidnud ja Temaga 2 üliarmast ja toredat Pojakest saanud...