Trenn ja kool...

Andreas käibki nüüd karate trennis:) Kui esimest korda proovima läksime, oli poiss suht negatiivne ja mõtles kõik asjad liiga negatiivseks enda jaoks. Kohale jõudes poisi tuju muutus trastiliselt. Ta on nii vaimustuses sellest trennist:D Kui esimene treening läbi sai tahtis ta kohe uuesti.
Nüüd ta ootabki kannatamatult järjekordset trenni jälle:) Hea on veel selle juures seegi, et samas trennis käib ka ta lasteaiakaaslane, kes elab meile üle koridori:) Seega leppisime naabritega kokku, et üks nädal viime meie poisse trenni ja järgmise nemad:)
Kui poisile kimono ära ostame siis teen kindlasti ka pilti ja eputan, kui tubli poja meil ikka on:D
Almar plaanib ka minna võitluskunsti õppima, aga pole veel otsustanud millist. Mina hakkan jõusaalis käima iga kord kui poisi trenni viin, niiet saab 2asja korraga tehtud:)


Adrianiga hakkasime beebikoolis käima uuesti. Loodan, et seekord siis jääme käima ka:) Esimene mängutund väga hästi ei läinud, kuna pisike tahtis muudkui ära minna:( Aina lehvitas mulle ukse juurest... Eks see kellaaeg on ka nii, et väikseke tibake väsinud selleks ajaks juba. Loodan siiski, et ta harjub ja hakkab meeldima. Loodame ka uusi toredaid sõpru sealt saada:D


Mina käisin ka üle pika aja koolis:) Väga harjumatu peaks mainima... Registreerisin end tasuta täiendõppele- inglise ja vene keele tõ klienditeenindajale. Kuna kursusele oli nii palju tahtjaid siis tehtigi testid.
Kolmapäeval käisin inglise keele testil ja enda meelest läks päris hästi:D Muideks kohale tuli vaid 7inimest:O
Neljapäeval käisin vene keelt tegemas ja seda ma tõesti kartsin, kuna pole ju tõsiselt kaua pidanud seda kasutama. Igatahes aru ma sain ikkagi 98% tekstist ja polnudki nii hull, kui arvasin. Testile tuli mingi 10inimest.
Ei kujuta ette, miks inimesed end üldse kirja panevad, kui testile ka kohale ei ilmu.
Nüüd siis ootan vastuseid:)


Elu on igatahes megakiireks muutunud tänu trennidele ja koolidele. Esmasp ja kolmap on Andrease trenn. Teisip ja neljap on Adriani kool. Kui tõ saan siis septembri lõpust alates on ka mul kool. Sellele kõigele lisanduvad ka kõik muud tegevused ja üritused... Tühje päevi on väga vähe igatahes:) Kui aus olla siis mulle meeldibki nii rohekem. Ei kannata niisama kodus istumist.

Kui kiiresti lapsed arenevad:O

Adrian sõidab nüüd ilusti rattaga- mingi kuu tagasi õppis siis ära selle kunsti:) Vahva on nendega õues jalutada või ratastega sõita:)
Paar nädalat tagasi võttis pisike tõukeka käsile ja nüüd ta siis äris mu õdedelt tõukeka ka ära:O Nii naljakas on teda vaadata kui ta sellega sõidab:D Ise nii pisike ja siis käib vahest kummuli sellega, kuna tasakaal pole veel päris hea:) Nii vahva väike pätakas...

Andreas on muutunud tõsisemaks ja arukamaks ja üritab Adrianile isa eest olla. Muudkui õpetab ja tänitab ta kallal:D
Õnneks on see suur kiusamise periood üle läinud ja poisid saavad iga päevaga järjest paremini läbi:) Andreas hakkab järgmine nädal jälle lasteaias käima... vist. Proovime korralikud olla ja teda ikka viia igal hommikul välja arvatud reeded, mis meil on algusest peale popipäevad olnud:) Poiss on nüüd pea 4kuud kodus olnud ja viimase kuu ikka kurtnud, et igav ja sõpru tahaks näha jne.

Baltic chain run 2009

See oli esimene suur motikate üritus, millest me osa võtsime. Meie seltskond oli üsna suur- 9motikat ja enamus olid kahekesi, niiet tuttavaid tuli rohkem kui algselt arvasime.

Meie sõitsime Pärnust sõpradega Käru liitumispunkti. Jõudsime sinna kella 12 ajal ja siis olid kõik lipud ja särgid müüdud juba:O, niiet me ei saanuki:(

Aga jah see kogemus- sõita mingi 30,40 ratturiga rivis ja muudkui lehvitada teeääres olijatele oli lihtsalt ülev... Kokku oli mootorrattaid üle 4tuhande või isegi üle 5tuhande Siguldas, niiet rattad ei mahutunud ära... Meelutu...

Karksis tankisime ja see võttis üle tunni aja, kuna tanklas oli meeletu järjekord... Filmisin ka kogu üritust natuke:)

Koju jõudsime õhtul 10ne ajal, niiet motika seljas sõitsime 12tundi... Koju jõudes valutasid küll kõik kohad, nagu oleks rongi alla jäänud:D

Aga nüüd oleme veel suuremad motikafännid:) See kuidas mootorratturid kokku hoiavad on ülimalt lahe ja ei jõua järgmist üritust ära oodata:)

Natuke kõike:D

Ei teagi kohe millest alustada:)

Tööl käimine on tohutult väsitav... Siiski on hea kodusest rutiinist välja tulla ja töökaaslastega jutustada:) Mul on tõesti väga lahedad ja toredad töökaaslased.
Mu töögraafikut muudeti. Enne käisin 18-23ni tööl, nüüd pean juba kella 16ks tööl olema. See on ikka sama, et olen nädal tööl (e-p) ja nädal kodus...
Pean ära mainima, et jootraha saan ikka oodatust rohkem, mis on muidugi väga positiivne:D

Tegin endale sünnipäeva kingi ka ära- lasin liblika jalale tatoveerida:D Niiiiiiiiiiii õnnelik ja rahul olen:P Pilte olen igalepoole postitanud, niiet kõikon seda nagunii juba näinud:D

Ootan pikkisilmi laupäeva- saan üle pika aja juuksurisse:) Järgmine nv lähme mootorataste balti ketile suurema seltskonnaga- nii vaffa. Hakkan seda üritust filmima, niiet väga ootan juba. Almar kinkis mulle tumeda visiiri, niiet nüüd on mu kiiver veel lahedam- tahaks juba sõitma minna:P

Poisid on hakanud paremini läbi saama ja mängivad rohkem koos, mis teeb meile muidugi suurt rõõmu:)
Müüsime Adriani käru maha, kuna ta keeldus seal magamast ja istumast. Nüüd näete meid kas jalutamas või ratastega kimamas:D Mulle meeldib nii palju rohkem:)

Vahepeal oleme tegelt päris palju korda saatnud ja ringi seigelnud, kuid pole aega, et kõigest kirjutada... Ööpäeva on vähemalt 6h vähem kui võiks...

Ralli Selveris:D

Meie selveris käik:D

Kuna mõlemad poisid tahavad ju selle autokorviga sõita siis võtsime mõlemad autokorvi, et lastel ikka hea oleks. Poodi läksime vaid vorsti ostma:D ja kimasime seal poes nende 2 autoga ringi. Kuna ralliässad nagu oleme, hakkasime üksteisest mööda kimama- poistel oli ju nalja kui palju sellest- ja siis nö kogematta ka rammisime üksteise autosid... Oh kuidas see poistele meeldis ja endalgi võttis naeru suule:D Ka poemüüijad ei suutnud meid tõsiste nägudega vaadata:)

Usun, et ega rohkem meid sinna selverisse ei lasta ja pannakse pildid ka ustele, et hoidke hulludest eemal:D

Suvi on ikka kiire aeg küll...

Oh kui kiirelt ikka aeg läheb... Oleme tõesti viimasel ajal nagu oravad rattas ja niiiiiii palju on vaja veel teha:O

Vahepeal oleme mitu korda käinud Viljandis. Tahtsime ka järvele vesirattaga sõitma minna, aga pisike väsis nii ära, et jääb järgmiseks korraks. Oma taba vaatasime ka üle ja oh üllatust, see juba rooste minemas:D Järgmine kord lähme lööme ta läikima jälle:D

Käisime külas oma uutel sõpradel, kellega tutvusin haiglas olles- ta oli siis noorima tütrega haiglas... Neil on 2tütart:) Ja vanemad lapsed meil siis üheealised:) Igatahes on neil nii meeletult ilus kodu ja nad ise on nii lahedad inimesed, et oleme väga rõõmsad, et tuttavaks saime:D

Poisid said oma tuppa lõpuks nari. Mõlemale väga meeldib nende uus voodi. Ja kuigi kartsin hirmsasti, et pisike ei maga seal vaid hakkab muudkui välja ronima, pidin tõdema, et poiss jääb naris sama rahulikult magama kui võrekas jäi:) Ju on harjumus juba nii suur:D Almar tegi siis nari tibake ümber- pani alumisele voodile ka ääre ette, et pisike välja ei kukuks.!

Randa oleme ka see suvi juba tervelt 2korda jõudnud:) Ujuma veel ei kipu, kuna vesi külm meie jaoks veel. Käime siis päikest võtmas ja lapsed mängivad oma kühvlite ja ämbritega:D

Eile käisid meil kauged külalised- Diana oma perega... Nii vaffa oli ja ootame neid tihedamini külla;D Kallid teile ja ootame pilte:)

Ootame juba kannatamatult, millal meile ameerika autoga külla tullakse:) See on nüüd väga otsene vihje Kadri-Annile ja tema lastele ja mehele:)

Täna on jälle üks ilus suvepäev ja plaanime varsti randa minna... Eks jõuan mingi aeg jälle siia kribama, ise loodan, et enne suve lõppu:D

Kõige kohutavam nädal meie elus...

Jaanipäev... sõitsime Tartusse mehe õe juurde. Pidasime plaani, et mis kell liha grillima hakkame, kui äkki... Adrian tõmbas mänguhoos pähkli kurku. Raputasime ja koputasime teda tükk aega. Poiss läks ikka täitsa siniseks vahepeal:( Ja siis hakkas ta oksendama ja peale seda sõi ja jõi. Arvasime, et kõik korras. Poissi kuulates, aga saime aru, et see pole möödas. Nimelt ta hingas teistmoodi ja kuidagi vilises. Sõitsime Tartusse (meheõde elab ligi 30km Tartust), et lasta poiss üle vaadata haiglas. Almar tegi hirmsaid möödasõite, et ikka kiiremini haigla saada- kartsime tohutult, et poiss ei saa hingata.
Haiglas selgus siis see õudus... poisil oli pähkli tükk kopsus... olin tükk aega shokis... Kuidas see küll sinna sai? Pandi meid muidugi haigla kohe. Poole ööni tehti erinevaid uuringuid ja ka järgmisel päeval käisime uuringutel teises haiglas.
Kolmanda päeva hommikul oli bronhoskoopia- sondiga käidi kopsus, poiss oli narkoosis. Nii jube oli see hetk kui pidin süles teda hoidma ja ta narkoosi pandi, nagu sült oli ta. Ja siis tund aega paanitsemist ooteruumis... Lõpuks tuli arst, kes ütles, et ei näinud pähklit, aga kopsust tõmmati palju sekreeti välja, et pähkel võis ka selle sees olla. Läksin opisaali poissi silitama, et ta üles ärkaks. Ta toibus narkoosist üle 2tunni... Nii raske oli pisaraid tagasi hoida, kuid tundsin, et pean tugev olema ja kogu haiglas oldud aja jooksul ei nutnud ma poisi ees, vaid omaette kui pisike tudus...
Muidugi peale seda protseduuri algas pikk õudus. Poisi kõri oli ärritatud ja läks nii paiste, et 2päeva ja ööd istusin temaga voodis ja hoidsin püsti, sest pikali olles hakkas ta lämbuma kohe... Jubedaim oli see, et oli nv ja kui ta olekski päris lämbuma hakanud, poleks keegi teda aidata suutnud, kuna nv pole ju arste haiglas... see oli nii jube teadmine, et võttis kogu une ja muudkui kussutasin oma pisikest... (praegu kirjutades ei suuda pisaraid tagasi hoida, nii valus on tagasi mõelda). Peale protseduuri poiss oksendas palju ja pähkel võis ka siis välja tulla.
6 ja 7 päev olid palju paremad. Poiss oli enda moodi, jooksis ja naeris ja mängis. Saime ka uusi sõpru endale ja käisime mängutoast-mängutuppa.
7päeval lasti meid koju, kuna kopsupilt oli täitsa korras. Muidugi oli kojulaskmise hind kõrge- pidime aurutaja ja hulganisti rohte ostma, aga olime väga rõõmsad, et koju saame. Kui välja kirjutati ja õues poiss autot nägi, siis hakkas nutma ja jooksis autosse oma tooli ja hoidis kraplikult kinni, et tema sealt enam ära ei tule:)
Esimesed 4 päeva ma vaid nutsin, ei söönud, ei joonud, ei olnud eriti kontaktivõimeline- vaid arstidega suhtlesin ja kui pisike üleval oli siis temal hoidsin tuju üleval. Almar käis iga päev meid vaatamas ja tema rinnal siis nutsin muidugi kõige rohkem. Kõige julmem oli vaadata kuidas su last muudkui torgitakse ja ta ei saa ju aru miks nii tehakse... 6päeval suutis mu ämm mind nutma ajada... Ta helistas, et mulle öelda- mis ema ma selline olen, et oma lapsele pähklit annan?- arvake ära, kas ma ei tunne end selles süüdi, iga päev, iga tund, iga minut kirusin end ja vihkasin end... siiamaani tunnen end süüdi, kuigi ka arstid lohutasid- ta oleks võinud ka küpsise või mille iganes kurku tõmmata, ta on ju laps. Ükski lohutus pole piisav...
Kuna meil nüüd 3toaline korter siis öösiti me väga ei maga, kuna käime Almariga vaheldumisi poissi kuulamas. Hirm on nii suur...