Vastlapäev

Mu perekond hakkas aastaid tagasi lahku kasvama ja see lõhe muudkui süvenes... Enne seda oli meil palju üritusi koos ja üldse hästi kokkuhoidev pere olime. Igatsesin seda aega taga.

Ja nüüd jõulust saati on asjad jälle ülesmäge minema hakanud:) Hakkasime kõik suhtleme omavahel ja saime järjest tihedamini vanemate juures kokku.

Vastlapäev... väga-väga vaffa päev oli:D Saime kõik vanemate juures kokku ja läksime jõulumäele. Lasime seal 2h liugu. Nii lahe oli ikka. Isegi mu isa lasi mäest alla:)

Õhtul kogunesime uuesti vanemate juurde ja ema oli teinud hernesuppi ja ostnud vastlakukleid, niiet saime kõhu ka täis:)

Mõned pildid ka





Siin laseme kõik koos alla... Minu vanemad pisikestega

Haigused

Olime ikka päris pikalt kõik terved ja muudkui seiklesime ringi, kuni siis Andreas palavikku jäi. Tal oli nädal aega üle 38 palavik. Hirmus oli teda vaadata- hommikul tuli oma teki ja padjaga diivani peale ja õhtul kobistas oma asjadega voodi tagasi- ma ei tundnud oma last lihtsalt ära. Andreas on ju muidu nii aktiivne ja seletaja tüüp ja siis lihtsalt oli. Õnneks see kõik nüüd möödas.


Paraku suutis aga poiss mind ka nakatada, niiet vaarusin ka paar päeva kõrge palavikuga kodus ja siis tuli kurguvalu ja köha ja hääl pole mul siiani tagasi tulnud. Ma sain kiiremini terveks muidugi, kuna tahtsin vältida pisikese haigeks jäämist ja käisin temaga iga päev õues- endal oli muidugi ülihea 38-39 kraadise palavikuga õues jalutada... Aga mu pingutused kandsid vilja, niiet pisike haigeks ei jäänud.


Nüüd nii ootan juba seda aega, kus ei pea lapsi vammustesse mässima ja saaks koos jalutada õues... Tuleks see kevad juba kiiremini...

Hommikunäks

Nii istusid ja sõid poisid hommikul saia:D

uudised

Et mis siis vahepeal on toimunud?

Meil käis palju emmesid koos oma põnnidega külas- väga tore oli ja loodan, et selliseid mängupäevi veel tuleb ja palju.

Poiste sünnat pidasime põnnilas. Andreas on nüüd 5aastane, jummel küll... varsti ju juba kooli!
Pidu läks ilusti, kahju ainult, et paljud haigeks jäid ja tulla ei saanud. Aga mõnes mõttes on toredam, nüüd ikka iga nädal käib keegi külas ja toob kinke:D

Tartus käisime meheõel külas jälle. Läksime Sürgaverre kartuli järgi ja juuksuri- mul värviti juuksed tumedaks ja tehti lillad salgud:D ja mehel siis lõigati ka juukseid ja seekord siis pügati ka pisikest, lasime need beebijuuksed ära lõigata. Ja siis seal olles tekkis mõte, et ei viitsi koju minna, lähme hoopis Tartu edasi. Tartust ostsime siis uued riided ja mähkmed ja kõik muu, mida vaja oli ja siis olime 2päeva maal... Käisime saunas ja vannis jne jne. Mulle nii meeldib seal käija. Nad on nii lahedad inimesed ja maal vaikuses olla on ikka supper. Järjest rohkem tahan linnast välja maja.

Täna jäi Andreas haigeks... ohh. Kell 5 hommikul hakkas oksendama ja lõunast oli palavik 38,6... jube, loodan et ruttu üle läheb!

Sain endale kiivri. Nüüd on siis mul ka motovarustusest midagi. Kiiver on siis haldjatega:D ja roosa:) Päris kaitsmetega jopet me mulle ostma vist ei hakka- nii kaua kuni mul pole lube, pole sel mõtet. Seega saan endale mingi uue jope. Olen juba välja ka mõelnud, et milline see välja peaks nägema. Elevus on küll sees juba- järgmise kuu lõpus saab ju juba bikega sõitma hakata... lahe...

Minu kaaluprobleem on mind hulluks ajanud ja tekib juba depressioon sellest. Seega otsustasin liituda kaalujälgijatega, et saada ikka oma soovkaal kätte ja soovitavalt enne suve:) Hetkel olen küll väga positiivselt meelestatud ja täis tahtejõudu, eks näis mis sest saama hakkab:)

Nüüd lähen panen lapsed tuttu ja kappan sõbrannale külla, et jutustada ja kuulata...

Oma...

Oma kodu... Kui väike alles olin siis tihti unistasin, et mul on oma kodu ja teen köögis süüa ja siis kutsun perekonna lauda ja sööme kõik koos...
Nüüd siis tuli see kõik uuesti meelde! Kokkasin köögis ja mees koos suurema pojaga oli õues- nad tegid selle aasta lumeinimest:) Aknatagant kostus naeru ja kilkeid tükk aega...
Ma siiani ehmatan vahest kui pisike köögis ringi kõnnib, kuigi ta juba üle kuu aja ju mööda tube ringi ajanud... Aga köögis on kuidagi teisiti. Oled seal omas mõtetes ja äkki keegi krabab sul püksisäärest ja hakkab oma juttu ajama:)
Nii tore on kui sul on pere... Alati on kellegagi rääkida ja midagi koos teha. Andreas on viimasel ajal avastanud mõmmi-aabitsa kust ta siis sõnu kokku loeb- suudab juba 3tähelisi sõnu kokku veerida, nii tubli ikka. Adrianil on omad toimetused ja lemmiktegevuseks on issil käest kinni hoides mööda tuba kõndida- ta võib seda kogu päeva teha. Ja oh seda kisa kui issi oma käe julgeb ära võtta ja omi asju teha!
Igatahes sain siis söögi valmis ja kutsusin kõik sööma... Seekord pidime aga pisiga kahekesi sööma kuna mehed ei saanud nii ruttu oma lumemeest valmis. Siiski on meil suht nagu traditsiooniks saanud õhtuti kella 19 ajal koos õhtust süüa. Nädalavahetustel ja puhkuste ajal sööme ka hommikust kõik koos. Nii ootan juba seda aega, kui pisike ka oma tarka juttu lauataga ajama hakkab:D
Nii imelik kui see ka pole, aga minu jaoks on pered, kes suudavad koos ühe laua taga süüa nagu ideaalne pere... Ma oma ema-isa-õdede-vennaga nagu eriti ei saa kuna jutt läheb alati poliitikale ja muudele maailma asjadele ja lõpuks ei jõua enam nii kõvasti karjuda, et keegi sind kuuleks ja mindakse laiali- erinevatesse tubadesse... Niiet lapsena mul eriti ei õnnestunud perega ühise lauataga istuda... Siiralt loodan, et oma poegade ja mehega saaksime koos istuda ka siis kui lapsed juba suured ja ise oma perekonda juba looma hakkavad. Eks näis mis see eluke meile toob! Aga ma olen 100% kindel, et mina olen loodud pereinimesena... Ma ei oskaks üksi vast mitte midagi oma eluga peale hakata... Seepärast hindangi oma pere väga kõrgelt ja üritan ka oma vanematega häid suhteid hoida... Elu on ilus, kui sul on kellele loota ja kellega õhtul koos telekat vaadata ja kelle kaissu pugeda... Jumaldan oma meesperet:D

Adrian Alger 1aastane...

Ja ongi juba 1aasta möödunud... Mis ta ära õppis selle ajaga?

Esimesed 3kuud polnud aega magadagi, kuna nii palju oli vaadata:)
5kuuselt tulid esimesed 2hammast... Pöörama hakkas ennast kõhult-selili ja vastupidi.
6kuuselt hakkas pisike istuma.
7kuuselt roomama. Tulid ka selgelt sõnad- emme, issi, mäm-mäm ja tähh e. aitähh
9kuuselt seisma tugede najal ja käputama.
10kuuselt tegi esimesed sammud, kuni 3sammu.
Ja 11kuuselt hakkas ta käima:)

Nüüd on ta üks tuuseldis, kes kogu päeva ringi sebib... Meie väike rõõmupallike:D

...Elu...

Meiega juhtus üks põnev ja lahe asi... (seda täpsustama ei hakka) Peale seda olen hakanud oma elu hoopis teistmoodi võtma. Olen rahul oma eluga ja ei kiirusta kuhugi.
Eelmine aasta oli nii kiire... Muudkui rassisime ringi ja koguaeg ootasin millal Adrian üht või teist asja tegema hakkab... Lapsed saavad ideaalselt läbi ja nende jaoks on vanusevahe väga hea (hetkel vähemalt)- mängivad koos ja Andreas hoiab teda nagu oma last:D (minu jaoks on see fenomenaalne kuidas üks 4a poiss saab nii asjalik ja hooliv olla tite suhtes, kes muudkui talt asju ära võtab ja sikutab jne.)
Veel uskumatum on see kuidas Andreas muutus peale Adriani sündi... Enne oli ta sihuke tuisupea ja lärmas ja tuuseldas mööda elamist ringi. Nüüd ta on palju rahulikum ja see kuidas ta koguaeg meile räägib, et ta peab suur venna olema ja ei tohi pahasid asju teha muidu venna teeb ka ja siis ta on paha poiss... Meie ei ole talle seda öelnud ega temaga teistmoodi käituma hakanud, ta lihtsalt muutus. Veel üks armas asi on see, kuidas Andreas pehmel ja armsal häälel Adrianile maailmasju lahti seletab... awww
Jumaldan oma kahte pojakest... Imelik on see, et ma pole siiani täielikult üle saanud kohmetusest mis mul Andreasega on- peale pisi sündi ei suutnud ma oma silmi uskuda kui Andreas palatisse asutus... Ta oli nii suur:O olin ju harjunud, et ta mu pisike pesamunake ja korraga oli ta nagu hiiglane... Praegugi on teda tibake imelik sülle võtta- nagu ei oskaks enam:)
Aeg läheb ikka tõesti väga kiirelt edasi...