3aastat

Me oleme oma korteris elanud nüüdseks juba 3aastat. Kui sisse kolisime hakkasime kohe uurima panipaiga kohta, mis asub meie korteris- elutoa ja magamistoa vahel. Lootsime selle ära osta, et siis poisile oma tuba teha (siis oli meil ju ainult Andreas). Paraku too mees ei soovinud müüa.
Mingi aastake tagasi kolis see mees aga ära ja tulid uued omanikud. Lasime neil nö sisse elada ja paari kuu möödudes läksime nendega rääkimas. Alguses öeldi kohe ei. Kui hiljem jälle käisime uurimas siis anti juba tibake lootust. Lahendus oli siis see, et pidime neile teise panipaiga muretsema.
Peale pikka uurimist saime teada, et ühel mehel on mitu panipaika. Sain tema numbri ja helistasin. Kuna ta soomes tööl siis ütles, et tuleb läbi kui pärnu jõuab. Pärnu tuli ta eelmine nv. Istusime just õues ja siis tuli juttu kohe ajama. Ja kujutate ette ,ta andis selle panipaiga meile lihtsalt niisama... uskumatu:O Pidime selle siis ise tühjaks vedama- tal oli seal ehitusmaterjale jne. Viisime talle tänutäheks üsna kalli pudeli konjakit, mille üle tal väga hea meel paistis olevat:)
Paar päeva tagasi sai siis see ruum korda ja läksime nö vahetust tegema. Too naine oli suht pessimistlik ja kuna peremeest kodus polnud jäi kõik lahtiseks. Olin suht lootuse kaotanud ja masendus hakkas tulema... Täna aga tulid nad ise meile ja ütlesid, et teeme siis vahetuse ära:O meeletu õnn... Nii uskumatuna tundub see, et tõesti nüüd 3a hiljem saamegi lõpuks selle ruumi ja saame poistele TÄITSA OMA TOA... Andreas soovib seda juba ammu.
Nüüd ei jõua ära oodata millal seda ruumi korrastama hakkame ja millal sellest tuba saab:D

Ja mis kõige lahedam- meie ju saame ka nüüd täitsa oma toa:P

Üks ilus Laupäev:)

Laupäeva hommikul startisime järjekordselt Viljandi poole:) Seekord sõitsin Mina autoga ja Almar sõitis bikega meie ees. Sõbranna tuli ka kaasa, kuid omavahel me eriti rääkida ei saanud, kuna ta soovis ka proovida bike peal sõitmist ja sinna ta jäigi:D Ka tagasi sõitis ta koos Almariga, kohe nii meeldis bikega sõita:)

Viljandist otsisime kergkäru, kuid ei leidnud- olen juba lootuse kaotanud:( Muidugi ostsime Viljandist sõõrikuid ja mitte vähe, aga ikka jäi puudu neid- no nii head sõõrikud on seal ikka:)

Seejärel läksime kõik juuksurisse- Almaril ja Andreasel lõigati juukseid lühemaks. Adrianil lõikasin ma kodus juukseid lühemaks. Mina lasin otsi lõigata ja loomulikult lasin värvida- ikka tumedaks ja lillad triibud, nagu eelmine kordki:) Mulle meeldib... nii rahul olen:)

Vanaema juures lõhkusin puid, õigemini suuri puupakke natuke... Minu jõud lihtsalt ei käinud neist väga üle ja mitu korda pidin Almari kutsuma, et ta kirve pakust välja tõmbaks:D Siis sõitsin autoga ringi, et Adrian magama jääks, kuna ta oli nii väsinud juba.

Almar sõidutas bikega sõpru. Rahvas on ikka nii ekstaasis rattast. Kõik lubavad kohe autokooli minna lube tegema ja siis ostavad endale ka ratta:) Eks näis paljud neist siis selleni jõuavad:)

Õhtul sõitsime koju tagasi. Pärnu jõudes läksime kohe mu tagile järgi- Mul on ka nüüd lõpuks bike tagi:D Nii lahe... oh sõnu pole lihtsalt... kohe nii õnnelik olen selle üle:)

Mingi tunnikese olime kodus ja siis panime lapsed tuttu ja jätsime Sõbranna nende und valvama. Käisime siis öömuuseumis Lavassaares. Päris lahedaid ronge oli seal. Nii mõneski käisime sees ka:) Väga lahe oli ja nii tore on ikka vahest mehega kahekesi kusagil käija:P

Pildike siis ka meie õhtusest seiklusest- sel siis näha ka mu tagi ja uut sonksi:D

Emadepäev

Minul lasti siis selle tähtsa päeva puhul kauem magada. Mehed ärkasid üles ja läksid kööki askeldama:)
Lõpuks äratati mind ikka üles. Kingiti siis kaart, mille Andreas ise tegi:D Peal oli suur süda ka sisse oli ta ka ise kirjutanud pika kirja:) Kallis Abikaasa tegi mulle koogi... mmm...

Peale hommikust tralli pakkisime end kokku ja läksime lilli ostma:) Käisime Almari emale head emadepäeva soovimas ja kinkisime lilled. Peale seda läksime Minu emale lilli viima ja kinkisime veel perepildi ka (meie pere siis, kus mu õed, ema, isa ja vend).

Koju jõudes arvasime, et ilm on nii ilus, et kohe peab autoga kuhugi sõitma:D Tegime Almari vanaemale ja tädile ka kaardid ja startisime Viljandi poole... Väga vaffa oli. Vanaema oli erinevaid kooke küpsetanud- ta on ikka nii hea kokk:)

Õhtul tulid meile Viljandist Almari sõbrad külla:) Neil võttis kõigest 6a aega, et meile külla jõuda:D Igatahes väga tore oli, et nad tulid ja ajasime poole kahteistkümneni juttu ja siis läksid nad koju tagasi...

Pikk ja tore päev oli meil:)

Ahjaa... Mina sain siis kingituseks küüneviili:D ja tellisime mulle bike tagi ka ära- selle saan siis pühap kätte:P Nii elevil olen:D

Kahekesi

Ma ei mäletagi, millal viimati Almariga kuskil kahekesi käisime... Nii ammu oli see. Käime ju alati igalpool 4kesi... oma armsate poistega koos. Eks me ise ole ju sihilikult nii elanud, et lapsed ikka endale tegime. Meile meeldib lastega koos aega veeta ja kõikjal koos käija. Ju me õpime oma vanematelt ja ei soovi samu vigu teha. Ühte ma tean- meist saavad supper head vanavanemad kunagi:D

Peale seda kui Adrian aastaseks sai tunnen, et nüüd oleks aeg teda ka vahest kellegi hoolde jätta, et saaksime Almariga ka omaette olla- ainult Meie Kahekesi. Tahaks keskenduda natuke rohkem Meie suhtele.

Oleme paar korda bikega koos sõitmas käinud. Sel ajal kui Adrian lõunaund magab-viime poisi siis vanaema maja hoovi tuttu. Eile aga käisime õhtul kinos:D Niiiiiiiii lahe oli ikka see film- kiired ja vihased 4. Oleme kõiki eelnevad osasid ka näinud. Andunud tuuningautode fännid nagu me oleme. Ema tuli meile ja valvas magavaid lapsi 2h. Väga tore oli üle pika aja 2kesi väljas käija. Muidugi oli imelik, sest autos tahtsin lapsi turvatoolist võtta ja neid sinna panna ja kinos vahepeal otsisin neid taga- harjumus eksole:D

Suveks on meil juba mitu väljasõitu plaanis. Seega jah suvel peame lapsed kogu päevaks kellegi hoolde jätma. Egas meil palju pole neid, kelle hoolde oma lapsi usaldaks. Tegelikkuses on neid inimesi ainult 4. Kujutan juba ette kui närviline ma olen, kui esimest korda Adriani kellegi hoolde jätame kogu päevaks... Ma olen tohutu pabistaja kõiges, mis puudutab meie lapsi. Ainus aeg kui ma nende pärast otseselt ei muretse on siis kui olen ise nendega kodus või kui Almar on nendega. Andreas on muidugi nii suur poiss juba, et tema pärast väga põdema ei pea. Andreasele meeldib mu vanemate juures olla ja vahest on ta seal ka öösiti.

Kiire-Kiire-Kiire

Elu muutub aina kiiremaks:)

Hakkasime Almariga koos jooksmas käima õhtuti. Andreas on nii elevil, et Tema on lapsehoidja:) Paneme pisikese tuttu ja siis Andreas vaatab nii kaua telekat kuni me jookseme. Eile sai ta oma ülessandega väääga hästi hakkama- ta jäi magama:) Aga õnneks Adrian on hea unega ja magab hommikuni.

Mu kaalujälgimine läheb väga hästi:D Mõned kilod veel ja olen oma eesmärgi saavutanud. Väga uhke olen igatahes enda üle.

Meil käis masöör jälle kodus. Nii mõnus on ikka. Järgmine kuu jälle:) Hea on ikka kui tullakse koju- ei pea lastele hoidjat otsima ja lapsed saavad rahumeeli oma asjadega tegeleda kui emmele massaasi tehakse:)

Hakkasin ka rattaga uuesti sõitma. Käisime Adrianiga mais külas ja poisile ikka väga meeldib rattaga sõita:)

Laupäeval oli rannas lastele mõeldud rattavõistlus. Andreas osales ka muidugi ja sai kohukesi ja diplomi:) See juba 2a kui seal käinud oleme. Sel aastal oli korraldus suht nigel, aga vaffa üritus ikka. Jalutasime randa ja sealt edasi maisse väiksele Stennule sünnipäevale. Hiljem jalutasime veel sealt koju ka. Jalad andsid õhtul ikka tunda:)

Kaubamajakas oli laat ja sain sealt endale täitsa uued kingad. Nii kaua olen endale kingi otsinud ja lõpuks sain:) Almar sai endale väga laheda jaki, tegelt see pigem soe talvejope. Väga kordaläinud päev oli see igatahes:)

Käisime koos bikega ka sõitmas üle pika aja. Ma tohutult kartsin maanteele sõitma minna, kuna seal see kiirus ju ikka palju suurem kui linnas. Tuli välja, et ei karda ma sugugi seda suurt kiirust vaid hoopis naudin seda. Nüüd olen juba väga kindel, et hakkan varsti lube tegema:)

Adrian on vahepeal nii palju asju ära õppinud ja teeb nii kihvte asju:) Meie väike nupsik on nii suureks saanud juba. Neil on omad mängud ja nii õnnelik on pisi kui venna koju tuleb... Venna on lemmik:)

Panime aiakiigu kokku. Nii mõnus on hommikul kiigule minna ja päikest võtta. Ja mis veel mõnusam- saan mõlemad poisid südamerahuga õue lasta ja ise toas asjatada. Meie korteri suurim väärtus on meie hoov. Astud toast õue murule... mõnus Alamar hakkab aeda nüüd veel tegema ja siis vaja aiamööblit ka osta ja grillimised võivad alata:)

Kevad on nii ilus aeg... Ja varsti on juba suvi:)

Kevaderõõmud:D

Bike hooaeg on alanud:P Mulle hakkab ikka järjest rohkem ja rohkem see meeldima. Olen paar korda mehega koos sõitnud ja niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii lahe:D
Olen üpris kindel, et kui suvel rahakott lubab, teen ka bike load ära!!! Ja mees arvas, et kui väga hästi läheb siis saan täitsa enda bike... oh seda rõõmu:)

Kevad on südames... Kõik tundub nii ilus ja emotsioonid on laes... Olen nagu armunud:) Oma mehesse ja lastesse ja meie kodusse ja bike´i... Olen eluga nii rahul ja avastan end tihti käruga üksi jalutades naeratamast- nagu hull, naeran omaette. Aga süda naerab sees ja seda tuleb ju välja näidata ja oma rõõmu teistega jagada:D


Täna ostsime õiged abielusõrmused ka- ei saanud päris selliseid nagu algselt plaanis oli, kuid ilusad ja armsad sõrmused on ikkagi. Ja mõlemal siis ühesugune- algselt oleks erinevad sõrmused tulnud. Ääred on kollase kullaga ja keskel on valge kuld. Nüüd saavad inimesed aru ka, et abielus:D
Reedel saame graveeringust sõrmused ja taba kätte. Laupäeval- ehk esimesel pulma-aastapäeval 18.04.09- lähme Viljandi ja riputame oma taba lossimägedes oleva silla külge. Ja võtmed viskame Viljandi järve... Oh nii ootan juba seda päeva:D

Mandliop ja sellele järgnenud tegemised...

Niisiis löödi mu eluke täitsa peapeale teatades, et nädalapärast on op... Olin ikka suht hirmul ja kartsin narkoosi jne jne. 3päeva enne oppi olin tööl hommikust õhtuni- väga väsitav oli ikka nii pikalt tööl olla, pole ju mitu kuud juba tööd olnud.

Esmaspäev 23märts läksin hommikul 8ajal haigla ja opilauale viidi mind nii kella 11-12 vahel. Arst ütles hiljem, et op läks väga ilusti ja kiirelt- kui tavaliselt läheb 30minutit siis minu op oli vaid 10min kestnud.

Narkoosist ärakamine oli mu suurim hirm, kuna olin näinud kui raske see mu õel oli kui tal adenoidid välja lõigati. Õnneks oli mul see siiski lihtne. Ärkasin kui unest ja kohe tõttas mingi tädike mu juurde ja uuris, kas mul valus- noogutasin siis ja siis lasti kanüüli mingit vedelikku ja tundsin kuidas valu kaob ja jäin magama. Esimene ööpäev mööduski poolunes olles. Mingi 4l vedelikku tilgutati mulle sisse ja vahepeal saatsin mehele messe- keelasin tal haigla tulla, kuna eeldasin, et mul nagunii paha ja ei taha kedagi näha, ja mul oli õigus.

Teisipäeva pärastlõunal kirjutati mind haiglast välja. Almar tuli mulle järgi ja oli Andreasele juba selgeks teinud, et emme ei räägi eriti. Kodus lebosin niisama teisipäevaj a kolmapäeva- Almar teenindas mind nii kuis oskas ja lapsed olid ka vaid temaga.

Neljapäeval sõitsime Tartu meheõle külla. Mina muidugi vaid lebosin seal need 3päeva. Natuke ka suhtlesin juba aga ainus söök oli valuvaigisti ikka ja olemine oli ikka suht kehv. Reedel käisime motoeksootikal ära- no tõesti mõtetu üritus. Täiesti masendav oli seal ringi käija, mitte midagi seal polnud...

Laupäeva õhtul jõudsime koju ja pühapäeval olime siis kodused. Õhtupoole pakkisin asju jälle muidugi ja korra käisime mu vanemate juures ka, nad ikka täitsa muretsesid, et polnud meist nii kaua midagi kuulnud.

Esmaspäeval 30märts startisime läti poole. Jurmala jõudsime kella 13paiku. Hotelli leidsime ka suht lihtsalt üles. Hotell oli superilus- Jurmala spa hotell. Meie tuba asus 8korrusel ja suur rõdu oli ka. Päike paistis ja mõnusalt soe oli. Sättisime end sisse ja siis kolasime mööda linna ringi ja ranna vaatasime ka muidugi üle. Nii mõnus väike ja puhas linn. Teisipäeval läksime peale hommikusööki hotelli spasse ujuma ja saunadesse- ma tegelikult ei tohtinud 2nädalat vanni ja sauna minna. Mõnus koht oli ja kõik oli supper. Kuid peale tundi aega suplemist ja saunatamist hakkas mul paha ja läksin tuppa pisiga. Jäime koos tuttu. Almar ja Andreas müttasid spas 2-3tundi. Minu päev oli sellega muidugi rikutud, ikka väga paha oli pärast olla ja hakkasin väga verejooksu kartma. Õhtupoole oli juba parem ja siis jalutasime veel linnas ja käisime 11korrusel vaadet uurimas- seal oli siis kokteilibaar. Kolmapäeval sõime hommikusöögi ära ja hakkasime kohe kodupoole sõitma- koduigatsus tuli peale:D Lõunaks olime juba kodus:)
Meile väga meeldis see reis ja jäime kõigega väga rahule, ainult livus oleks tahtnud veel ära käija kuid ma poleks seda üle elanud vist- vesi ja saunad olid ikka liig minu jaoks veel kahjuks. Aga nüüd on põhjus sinna tagasi minna ja see on meil kindlat plaanis...

Kodus ei suudtnud me päevagi olla ja neljapäeval kimasime juba Tallinna poole. Käisime Ansal ja ta meestel külas- nii hea oli neid ikka näha ja jutustada ja kallistada... Igatsen neid ikka hirmsasti ja nii tahaks, et nad Pärnus elaks. Ja siis käisime loomaaias ka ära lõpuks:D Vaffa oli. Eriti meeldisid ahvid- isegi Adrian naeris südamest neid vaadates... Suvel plaanime uuesti minna ja siis seal ka piknikut pidada ja pikemalt ringi vaadata:D

Nii saigi vist kõik kirja nüüd... Mandliopist olen põhimõtteliselt taastunud- toidumaitsest ma veel hästi ei tunne ja kõike veel süüa ei saa kuid inimese tunne on juba ja rääkida saab ka ilma, et pärast valus oleks...