Esimene Päev Pisikesest Eemal...

Käisin täna tööl (pigem aitasin hädas)... Suisa 10tundi olin oma meestest eemal- see oli ikka raskem, kui ma arvasin... Õnneks läks aeg kiirelt ja tööl oli lõbus ja inimesed toredad:)
Naljakas on olla jälle nagu iseseisev- teenin raha ja olen täitsa omaette, ei lapsi ega meest... Täitsa võõrastega koos ja nii pikalt... Tunnen end vabana jälle... Hea oli suhelda ja nalja visata ja muidugi õppisin ja sain teada palju uusi asju... Mulle täitsa meeldis:)
Age need süümepiinad- mu kohe 7kuuseks saav pisipoja peab ilma minuta olema (mitte, et issiga nüüd halvem oleks), aga ta on ju minu pisike pesamunake, ninnu-nunnuke... oehh kui raske... pisara võttis ikka mitu korda silma ja kui nägin perekondi väikste lastega- no võimatu... ajas kohe lahinal nutma ja koju tahtsin:(
Olen dilemma ees- kas hakatagi nüüd tööl käima või jäigi see nö proovipäevaks??? Palk on hea ja töö on lihtne (olen seda tööd juba teinud minevikus)... Aga need pikad-pikad tunnid lastest ja mehest eemal!!! Kas see tõesti tasub end ära??? Kas see raha kaalub kodus olemise üle?!... Miks peab küll kõik nii keeruline olema:(
Ma tahaksin tööl käija, aga ma tahaks näha poja esimest roomamist ja esimesi samme jne jne, aga kui tööl käin siis võin ju neist ilma jääda:( oehh... nii nii õnnetu olen...
Ootaks tööle minemisega niikaua kuniks pisike juba suurem? Aga siis ei pruugi ju enam sellist tööd saada ja sellist palka ja nii paidlikku graafikut!
Ah mis ma siin ikka masendan ennast... Lähen magama ja eks näis mis homne mulle toob:)