Kõige kohutavam nädal meie elus...

Jaanipäev... sõitsime Tartusse mehe õe juurde. Pidasime plaani, et mis kell liha grillima hakkame, kui äkki... Adrian tõmbas mänguhoos pähkli kurku. Raputasime ja koputasime teda tükk aega. Poiss läks ikka täitsa siniseks vahepeal:( Ja siis hakkas ta oksendama ja peale seda sõi ja jõi. Arvasime, et kõik korras. Poissi kuulates, aga saime aru, et see pole möödas. Nimelt ta hingas teistmoodi ja kuidagi vilises. Sõitsime Tartusse (meheõde elab ligi 30km Tartust), et lasta poiss üle vaadata haiglas. Almar tegi hirmsaid möödasõite, et ikka kiiremini haigla saada- kartsime tohutult, et poiss ei saa hingata.
Haiglas selgus siis see õudus... poisil oli pähkli tükk kopsus... olin tükk aega shokis... Kuidas see küll sinna sai? Pandi meid muidugi haigla kohe. Poole ööni tehti erinevaid uuringuid ja ka järgmisel päeval käisime uuringutel teises haiglas.
Kolmanda päeva hommikul oli bronhoskoopia- sondiga käidi kopsus, poiss oli narkoosis. Nii jube oli see hetk kui pidin süles teda hoidma ja ta narkoosi pandi, nagu sült oli ta. Ja siis tund aega paanitsemist ooteruumis... Lõpuks tuli arst, kes ütles, et ei näinud pähklit, aga kopsust tõmmati palju sekreeti välja, et pähkel võis ka selle sees olla. Läksin opisaali poissi silitama, et ta üles ärkaks. Ta toibus narkoosist üle 2tunni... Nii raske oli pisaraid tagasi hoida, kuid tundsin, et pean tugev olema ja kogu haiglas oldud aja jooksul ei nutnud ma poisi ees, vaid omaette kui pisike tudus...
Muidugi peale seda protseduuri algas pikk õudus. Poisi kõri oli ärritatud ja läks nii paiste, et 2päeva ja ööd istusin temaga voodis ja hoidsin püsti, sest pikali olles hakkas ta lämbuma kohe... Jubedaim oli see, et oli nv ja kui ta olekski päris lämbuma hakanud, poleks keegi teda aidata suutnud, kuna nv pole ju arste haiglas... see oli nii jube teadmine, et võttis kogu une ja muudkui kussutasin oma pisikest... (praegu kirjutades ei suuda pisaraid tagasi hoida, nii valus on tagasi mõelda). Peale protseduuri poiss oksendas palju ja pähkel võis ka siis välja tulla.
6 ja 7 päev olid palju paremad. Poiss oli enda moodi, jooksis ja naeris ja mängis. Saime ka uusi sõpru endale ja käisime mängutoast-mängutuppa.
7päeval lasti meid koju, kuna kopsupilt oli täitsa korras. Muidugi oli kojulaskmise hind kõrge- pidime aurutaja ja hulganisti rohte ostma, aga olime väga rõõmsad, et koju saame. Kui välja kirjutati ja õues poiss autot nägi, siis hakkas nutma ja jooksis autosse oma tooli ja hoidis kraplikult kinni, et tema sealt enam ära ei tule:)
Esimesed 4 päeva ma vaid nutsin, ei söönud, ei joonud, ei olnud eriti kontaktivõimeline- vaid arstidega suhtlesin ja kui pisike üleval oli siis temal hoidsin tuju üleval. Almar käis iga päev meid vaatamas ja tema rinnal siis nutsin muidugi kõige rohkem. Kõige julmem oli vaadata kuidas su last muudkui torgitakse ja ta ei saa ju aru miks nii tehakse... 6päeval suutis mu ämm mind nutma ajada... Ta helistas, et mulle öelda- mis ema ma selline olen, et oma lapsele pähklit annan?- arvake ära, kas ma ei tunne end selles süüdi, iga päev, iga tund, iga minut kirusin end ja vihkasin end... siiamaani tunnen end süüdi, kuigi ka arstid lohutasid- ta oleks võinud ka küpsise või mille iganes kurku tõmmata, ta on ju laps. Ükski lohutus pole piisav...
Kuna meil nüüd 3toaline korter siis öösiti me väga ei maga, kuna käime Almariga vaheldumisi poissi kuulamas. Hirm on nii suur...

remont-remont-remont

Alustasime remondiga ligi kuu aega tagasi, siis kui selle panipaiga lõpuks omale saime. Nüüdseks on seal vaheseinad maha võetud ja krohv telliskiviseinalt maha lõhutud. Ka magamistubade vahesein on nüüd valmis- pidime seda 7cm poiste toa poole nihutama. Üldiselt on seal siis vaja veel värvida, lagi ja põrand teha ja olekski valmis:) Loodame see kuu sisse kolida oma voodiga:D

Poiste toas ehk siis endises ühismagamistoas on tapeet maha võetud ja seinad on pahteldatud ja lihvitud. Täna ostame vaipkatte ja liistud ära ja hakkame tapeetima. Kui hästi läheb jõuame täna kõik valmis ja poisid saavad sisse kolida. Muidugi on vaja välja vahetada poiste voodid nari vastu ja riiulid tuleb ka seina panna. Lootused on suured ja tuba saab lahe ja poistepärane:D

Tagasi mõeldes on tiba kahju, et algueses pilti ei teinud, pärast oleks nii hea vaadata, kui suure muutuse toad läbi tegid.
Kui toad täitsa valmis saavad siis teen mõne pildi ka:)

Ahjaa, kuna remont käib mõlemas toas, siis pidime kogu oma elamise elutuppa majutama- elame nüüd nagu kommuunis:D Avastasime, et lapsed on nii harjunud, et me pole juures, kui nad magama jäävad. Seega iga õhtu peame ise elutoast ära minema, et lapsed saaksid magama jääda... Õnneks meil tööd on, niiet paneme lapsed vooditesse ja lähme ise remonti tegema- enamasti lõpetame kuskil 23/24 paiku öösel.

...

Janek tuli Mulle külla:D

Tegelt on Janek Almari parim sõber ja talle oli nii uskumatu, et ma blogi pean ja arvas, et võiksin nii kirjutada:D


Igatahes eile õhtul tulid Sürgaverest meile külalised- 5meest:P Janek sättis end kohe minu kõrvale ja hakkas kurtma, et näe tal õlu otsas:) (ta oli selleks ajaks juba päris palju õllet ära joonud). Pakkusin siis välja, et meil shampust kodus. Arvas, et kui ma ka temaga koos joon, siis võtaks küll.
Rääkisime seda kõike suht vaikselt ja siis läksime kööki. Keegi ei saanud aru, mis toimub ja muudkui pärisid, et kuhu nüüd jne jne.

Üksaeg kostus köögist aga selline jutt:D

``Ära pauku tee!!!``



Ja kõik need 5meest naersid elutoas, teadmata, mida me seal köögis teeme:D

Nädalavahetus:)

Ilmad on nii mõnusad ja soojad... Mulle meeldib, et ei pea lapsi vammustesse toppima ja õueminek ei võta pool päeva aega:D Nii hea on hommikul rõduuks lahti teha ja lapsed saavad hoovis mängida.

Laupäev möödus kiirelt. Hommikul korrastasime hoovi ja külvasime muruseemet jälle. Lõuna paiku läksime mu vanemate ja õdede ja venna perega valgeranda. Seal siis mängisime kaarte ja vipra ja sain isegi atv-ga sõita. Sulistasime vees ja grillisime. Väga väga lahe oli. Adrian magas pikalt lõunaund, niiet tema äraks natuke enne äraminemist. Poisid mulistasid ka vees. Adrian on samuti veehull. Ootan õudusega suviseid rannaskäike.
Võtsime päikest ka muidugi ja loomulikult põletasin end ära- jäime sinna plaanitust kauemaks ja koju jõudes olin ülekeha tulipunane:(

Pühapäeval tuli kallis sugulane poisse hoidma. Käisime Almariga raplamaal. Läksime sõpradega varbola linnust uurima:) Sõitsime sinna muidugi bikega... Nii lahe:)
Olime mingi 4tundi kodust ära. Poistega saadi muidugi väga hästi hakkama ja pisike ei tulnud mulle isegi sülle mitte kui koju jõudsime. Harjus nii ära kohe. Järgmine kord saan rahuliku südamega kodust ära minna... Olen ikka totaalne põdeja... Muretsen ikka üleliia.

Pühapäeva õhtul käisime 4kesi ratastega ka sõitmas. Niidu pargis käisime. Korjasin piibelehti- mulle nii meeldib nende lõhn:) Tundub, et Adrianist saab ka rattafänn... Kohe näha, et ühe pere lapsed:D

3aastat

Me oleme oma korteris elanud nüüdseks juba 3aastat. Kui sisse kolisime hakkasime kohe uurima panipaiga kohta, mis asub meie korteris- elutoa ja magamistoa vahel. Lootsime selle ära osta, et siis poisile oma tuba teha (siis oli meil ju ainult Andreas). Paraku too mees ei soovinud müüa.
Mingi aastake tagasi kolis see mees aga ära ja tulid uued omanikud. Lasime neil nö sisse elada ja paari kuu möödudes läksime nendega rääkimas. Alguses öeldi kohe ei. Kui hiljem jälle käisime uurimas siis anti juba tibake lootust. Lahendus oli siis see, et pidime neile teise panipaiga muretsema.
Peale pikka uurimist saime teada, et ühel mehel on mitu panipaika. Sain tema numbri ja helistasin. Kuna ta soomes tööl siis ütles, et tuleb läbi kui pärnu jõuab. Pärnu tuli ta eelmine nv. Istusime just õues ja siis tuli juttu kohe ajama. Ja kujutate ette ,ta andis selle panipaiga meile lihtsalt niisama... uskumatu:O Pidime selle siis ise tühjaks vedama- tal oli seal ehitusmaterjale jne. Viisime talle tänutäheks üsna kalli pudeli konjakit, mille üle tal väga hea meel paistis olevat:)
Paar päeva tagasi sai siis see ruum korda ja läksime nö vahetust tegema. Too naine oli suht pessimistlik ja kuna peremeest kodus polnud jäi kõik lahtiseks. Olin suht lootuse kaotanud ja masendus hakkas tulema... Täna aga tulid nad ise meile ja ütlesid, et teeme siis vahetuse ära:O meeletu õnn... Nii uskumatuna tundub see, et tõesti nüüd 3a hiljem saamegi lõpuks selle ruumi ja saame poistele TÄITSA OMA TOA... Andreas soovib seda juba ammu.
Nüüd ei jõua ära oodata millal seda ruumi korrastama hakkame ja millal sellest tuba saab:D

Ja mis kõige lahedam- meie ju saame ka nüüd täitsa oma toa:P

Üks ilus Laupäev:)

Laupäeva hommikul startisime järjekordselt Viljandi poole:) Seekord sõitsin Mina autoga ja Almar sõitis bikega meie ees. Sõbranna tuli ka kaasa, kuid omavahel me eriti rääkida ei saanud, kuna ta soovis ka proovida bike peal sõitmist ja sinna ta jäigi:D Ka tagasi sõitis ta koos Almariga, kohe nii meeldis bikega sõita:)

Viljandist otsisime kergkäru, kuid ei leidnud- olen juba lootuse kaotanud:( Muidugi ostsime Viljandist sõõrikuid ja mitte vähe, aga ikka jäi puudu neid- no nii head sõõrikud on seal ikka:)

Seejärel läksime kõik juuksurisse- Almaril ja Andreasel lõigati juukseid lühemaks. Adrianil lõikasin ma kodus juukseid lühemaks. Mina lasin otsi lõigata ja loomulikult lasin värvida- ikka tumedaks ja lillad triibud, nagu eelmine kordki:) Mulle meeldib... nii rahul olen:)

Vanaema juures lõhkusin puid, õigemini suuri puupakke natuke... Minu jõud lihtsalt ei käinud neist väga üle ja mitu korda pidin Almari kutsuma, et ta kirve pakust välja tõmbaks:D Siis sõitsin autoga ringi, et Adrian magama jääks, kuna ta oli nii väsinud juba.

Almar sõidutas bikega sõpru. Rahvas on ikka nii ekstaasis rattast. Kõik lubavad kohe autokooli minna lube tegema ja siis ostavad endale ka ratta:) Eks näis paljud neist siis selleni jõuavad:)

Õhtul sõitsime koju tagasi. Pärnu jõudes läksime kohe mu tagile järgi- Mul on ka nüüd lõpuks bike tagi:D Nii lahe... oh sõnu pole lihtsalt... kohe nii õnnelik olen selle üle:)

Mingi tunnikese olime kodus ja siis panime lapsed tuttu ja jätsime Sõbranna nende und valvama. Käisime siis öömuuseumis Lavassaares. Päris lahedaid ronge oli seal. Nii mõneski käisime sees ka:) Väga lahe oli ja nii tore on ikka vahest mehega kahekesi kusagil käija:P

Pildike siis ka meie õhtusest seiklusest- sel siis näha ka mu tagi ja uut sonksi:D

Emadepäev

Minul lasti siis selle tähtsa päeva puhul kauem magada. Mehed ärkasid üles ja läksid kööki askeldama:)
Lõpuks äratati mind ikka üles. Kingiti siis kaart, mille Andreas ise tegi:D Peal oli suur süda ka sisse oli ta ka ise kirjutanud pika kirja:) Kallis Abikaasa tegi mulle koogi... mmm...

Peale hommikust tralli pakkisime end kokku ja läksime lilli ostma:) Käisime Almari emale head emadepäeva soovimas ja kinkisime lilled. Peale seda läksime Minu emale lilli viima ja kinkisime veel perepildi ka (meie pere siis, kus mu õed, ema, isa ja vend).

Koju jõudes arvasime, et ilm on nii ilus, et kohe peab autoga kuhugi sõitma:D Tegime Almari vanaemale ja tädile ka kaardid ja startisime Viljandi poole... Väga vaffa oli. Vanaema oli erinevaid kooke küpsetanud- ta on ikka nii hea kokk:)

Õhtul tulid meile Viljandist Almari sõbrad külla:) Neil võttis kõigest 6a aega, et meile külla jõuda:D Igatahes väga tore oli, et nad tulid ja ajasime poole kahteistkümneni juttu ja siis läksid nad koju tagasi...

Pikk ja tore päev oli meil:)

Ahjaa... Mina sain siis kingituseks küüneviili:D ja tellisime mulle bike tagi ka ära- selle saan siis pühap kätte:P Nii elevil olen:D